Väärkohtleja oli eakas naabrimees, keda kõik tundsid. Ka minu perekond.“ Rita Holm: seksuaalne väärkohtlemine puudutab ka poisse
Meedias ilmub aeg-ajalt lugusid tüdrukute seksuaalsest väärkohtlemisest, samas ääretult harva kuuleme lugusid poistest. Meie tugigruppides, kus osalevad lapsena seksuaalselt väärkoheldud inimesed, on kuue tegutsemisaasta jooksul osalenud 11 meest 312 naise kohta. Kolm aastat tagasi, kui kuulutasin välja meeste tugigrupi, soovijaid kahjuks ei leidunud.
Olen vestelnud traumaterapeutidega ja uurinud, kui palju on neil seksuaalse väärkohtlemise kogemusega meeskliente. Vastuseks olen saanud, et vaid mõned üksikud. Tõsi on see, et protsentuaalselt on väärkoheldud tüdrukuid rohkem kui poisse, aga neid siiski on ja mitte vähe. Posttraumaatilist stressihäiret ja trauma mõju kogevad sarnaselt nii naised kui ka mehed. Terapeudid väidavad, et poistel on veelgi raskem rääkida kui tüdrukutel. Väärkoheldud poisse iseloomustab viha, ärrituvus, halvad suhted nii kaaslastega kui ka vanematega.
Miks poistel ja meestel on raskem abi otsida kui naistel? Mehed ei nuta, meestel on raskem välja näidata oma nõrkust, haavatavust, sest nad peaks olema ju n-ö tugevam osapool – need on ühiskonnas välja kujunenud, kuigi ajast ja arust, uskumused. Siiski, mehed, kes on julguse kokku võtnud ja abi otsinud, on oma otsusega hiljem väga rahul olnud.
Paraku on osal naistel keeruline olla samas grupis meesterahvaga, sest valdavalt on nende väärkohtleja olnud mees. Ka meie tugigruppides osalenud meeste väärkohtlejad on olnud mehed, ainult ühel korral oli väärkohtleja naisterahvas.
Miks nii vähe mehi otsib abi?
See ajendas mind organiseerima järjekordset seksuaalvägivalla konverentsi, mis keskendubki just poiste seksuaalsele väärkohtlemisele ja selle mõjule täiskasvanud meeste elus. Loodame konverentsiga julgustada mehi abi otsima ja ühendust võtma, et luua neile eraldi tugigrupp.
Meestel on sageli häbi näidata oma haavatavust, mees peaks ju olema tugev, ise kõik probleemid lahendama. Lisandub ka hirm selle ees, et kui mees avalikult väärkohtlemisest räägib, hakatakse teda võib-olla homoseksuaalseks pidama. Üksikud mehed on oma loo avalikuks teinud, aga seda varjatud näo ja nimega. Tean praeguseks Eestis ainult ühte meest, kes on julgenud avalikkuse ette tulla, ja seesama mees osaleb ka meie konverentsi arutlusringis.
Meestel on sageli häbi näidata oma haavatavust, mees peaks ju olema tugev, ise kõik probleemid lahendama.
Konverentsi eesmärk ongi julgustada mehi abi otsima. Võimalusi selleks on erinevaid: lisaks meie tugigruppidele on traumatööle keskendunud psühhoterapeute ja pöörduda tasub ka Ohvriabi poole. Oluline on, et mehed mõistaks, kui tähtis on vaimse tervise ja elukvaliteedi parandamise nimel oma traumaga tegeleda, sest lapsepõlves kogetud komplekstrauma mõjutab mitut olulist aspekti ka täiskasvanueas. Vajame vaimselt terveid mehi, partnereid ja lapsevanemaid.
Kui täiskasvanuks saades paljud lapsepõlves läbi elatud asjad ununevad, siis teine asi on traumaatiliste kogemustega. Tihti avaldatakse arvamust, et miks laps kohe ei rääkinud. Aga asi on selles, et inimene mõistab tihti alles vanemaks saades, et see, mis temaga tehti, oli vale ja lubamatu.
Lastel pole sõnu, väärkohtlejad on oma teod lastele normaliseerinud. Lapsed on tihti ka ära hirmutatud, neile on öeldud, et kui nad räägivad, siis väärkohtleja saab vihaseks või ema jääb kurvaks. Väike laps ei taha ei üht ega teist.
Konverentsi teine eesmärk on suurendada spetsialistide teadlikkust sellest, millega arvestada seksuaalselt väärkoheldud poiste ja meestega töötades. Gestaltterapeut Tommi P. Pesonen jagab oma kogemusi tööst Soome poistemajas ning Norra esinejad tutvustavad oma organisatsiooni Utsattmann ja jagavad ka oma isiklikke kogemusi väärkohtlemisest.
Olen korduvalt esile toonud, et Eestis on karjuv puudus spetsialistidest, kes oskaksid käsitleda just lapsepõlves läbi elatud seksuaalvägivalla traumat. Meie tugigruppide liikmed on kahjuks vahel kogenud, et spetsialistid on neid taasohvristanud, kuna teadlikkus on vähene. Näiteks on psühholoog andnud seksuaalvägivalla ohvrile nõu oma emaga suhted taastada, kuigi ema on abiellunud oma tütre väärkohtlejaga. Samas kui tänu tugigrupi kaaslaste toele on tugigrupi liige loobunud emaga suhtlemisest ja tänu sellele on tema vaimne tervis tunduvalt paranenud.
Varasemad konverentsid on järelvaadatavad
Sageli nimetatakse lapsi seksuaalselt väärkohelnuid pedofiilideks, ent vaid osa lapsi väärkohtlevatest inimestest on pedofiilid. Isegi kui rääkida intsestist, pole väärkohtlevad isad, vanaisad, vennad, onud, kasuisad ilmtingimata pedofiilid. Pedofiilid eelistavad seksuaalselt vaid eelpuberteediealisi lapsi. Kui on soovi seda teemat paremini mõista, soovitan kuulata meie esimest konverentsi „Intsest ja selle tagajärjed“.
Meil on siiani palju seksuaalkasvatuse vastaseid. Nad võiksid kasvõi kord püüda süveneda seksuaalkasvatuse olemusse – see on just see, mis kaitseb lapsi väärkohtlejate eest: et neil oleks sõnad, mida kasutada, et nad teaksid, et ei ole olemas lapse ja täiskasvanu vahelisi saladusi, et täiskasvanud ei tohi katsuda intiimseid kehaosi, minu keha on minu oma jne. Sellele teemale oli pühendatud meie eelmise aasta konverents „Seksuaalkasvatus seksuaalvägivalla ennetamisel“.
Loodame, et pärast konverentsi pöörduvad meie poole ka seksuaalselt väärkoheldud mehed, ja muidugi on oodatud kõik väärkoheldud naised. Meile saab kirjutada aadressil: tugigrupp555@gmail.com ja ka kodulehel saab tutvuda organisatsiooniga.
Võitleme üheskoos seksuaalse väärkohtlemise vastu ja ohvrite parema vaimse tervise nimel!